Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Kujutab endast ovaalse põhiplaaniga (OW suunalise pikiteljega) murenenud raudkivi. Muistise pikkus OW suunas on 4,5 m laius NS suunas 3,5 m, suurim ümbermõõt maapiina lähedal 13 m ja kõrgus 2,8 m. Kivi lamedal, nõrga läänesuunalise kaldega lael ei leidu mingeid looduslikke ega kunstlikke kultuslikuks otstarbeks kasutamisele viitavaid märke. Vahetult muistise kõrval, temast kirde pool kasvab pihlakas.

Asukoha kirjeldus

Asub Aulepa külas Andruse talu maal, taluhoonetest ca 80 m kirde pool kõrgel põllumaal.

Ajalugu

Mälestis on võetud kaitse alla 1964. a nähtavasti kohalike elanike initsiatiivil. Kirjanduses ega arhiivides kivi kohta praegu teadaolevalt andmed puuduvad. Samuti ei mäletata ohverdamistraditsiooni kohalike elanike poolt. Dateeritav kultusobjektina arvatavasti II aastatuhandesse.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitse alla kuulub kivi ja selle lähiümbrus ca 5 m raadiuses (väike söödiala kivi ümber).

Üldinfo

Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.