Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10065
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
X-koordinaat 487275.70
Y-koordinaat 6542762.90
Mälestise vana number 162-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(5)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 28.09.21

Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 05.03.2011.

Kirjeldus


Kivi asub suhteliselt kõrgel lagedal ja tasasel maal põllumassiivist kagus Liiva talu maal ning kujutab endast pealt üsna lamedat, ebakorrapärase viisnurkse põhiplaaniga raudkivi. Kivi pikkus on OW suunas 3,6 m, laius 3,4 m, kõrgus 1,9 m ja ümbermõõt 12,5 m. Kivi lamedal lael, selle ida-kirdeosas leidub kolm korrapärast ümara kuju ja põhjaga kultusekohukest läbimõõduga 5-8 ja sügavusega 1-1,5 cm.
Lohkudest lääne pool on kivi pealispind lõhutud. Kaitse alla kuulub kivi ja kaitsevööndina selle lähim ümbrus.

Sisestatud: 16.01.2008.

Asukoha kirjeldus


Asub Jalukse küla tuumikust vahetult loode pool, Jalukse-Soolu teest kümmekond meetrit edela pool, maanteeäärsest kiviaiast 6 m edelas. Liiva talu aiast jääb muistis 8 m loode poole.

Sisestatud: 16.01.2008.

Ajalugu


Muistis on avastatud 22. septembril 1985. a M. Mandeli, Saamo Heldemaa, U. Metda ja M. Tammeti poolt.
Dateeritav I aastatuhandesse.

Sisestatud: 16.01.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Sisestatud: 16.01.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 30.12.2014.