Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Ohvrikivi asub Läänemaal Ridala vallas Väike-Ahli külas kolhoosiaegse elumaja aias, majast ca 30 m ida, maanteest ca 15 m lõuna pool. Varem on kivi asunud Siimu talu põllul, taluhoonetest lääne, teest põhja pool.
Kivi on rombja põhiplaaniga, pealt lõhenenud ja auklik. Kivi pikkus OW suunas 1,2 m laius 0,9 m, kõrgus ca 0,9 m. Praegu ei ole võimalik öelda, kas kivi algne pealispind on nähtaval, või on see alla pööratud. Dateeritav II aastatuhandesse.

Et kivi ei asu algsel kohal, tuleks mälestist lugeda halvasti säilinuks.
Kaitse alla kuulub kivi ning vaadeldavuse tagamiseks selle lähiümbrus. Kivi mujale vedamine on keelatud.

Ajalugu

Kivi kohta leidub andmeid: H. Moora, Läänemaa muinasaeg, Tartu, 1942, lk 28.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Üldinfo

Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.