Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Kirjeldus

Kivi paikneb kagu-loodesuunalise laugete nõlvadega seljandiku põhjanõlval lehtpuumetsas (lepad, pihlakad, mõned kadakad). Kivi ise on väike, kagu-loode suunas 65 cm pikk, kirde-edela suunas 45 cm lai ja 1,7 m ümbermõõduga. Maapinnast ulatub välja vaid muistise edelaserv ja sedagi vaid 15 cm. Kogu kivi pind on kaetud looduslike süvendite ja uuretega. Mõned neist on ümara, mõned pikliku, mõned korrapäratu kujuga. Suurim, 10 cm pikkune, 3 cm laiune ja 2 cm sügavune süvend paikneb idaservas.

Asukoha kirjeldus

Mälestis jääb külatuumikust 1100 m edela poole, endise Tõrmi talu asemest 150 m lääne-edela poole. Vanasti läks Emmuvere külast tee Allika külla. Nüüd pääseb seda teed mööda vaid eelnimetatud Tõrmu talu asemeni, edasi on rada kadunud, puutüvedest ummistunud. Selle tee idaserva, taluasemest lõuna-kagu poole jääb lagendik, endine heinamaalapp.

Ajalugu

Arhiiviandmed kivi kohta puuduvad. Peetakse „Kitsejäljega kiviks“. Muistis dateeritav II aastatuhandesse.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.