Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Muistis asub võrdlemisi kõrgel, põhja suunas tõusval põllumaal. Kunagi on siin olnud põldudevaheline kiviaed, mille idaservas ohvrikivi asub. Muistis ise on rombja põhiplaaniga, kahe NS suunalise terava harjaga ning nende vahele jääva vagumusega raudkivi. Viimase pikkus on NS suunas 4 m, laius OW suunas 3,5 m, kõrgus 1,3 m ja suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 12,5 m. Mingeid kunstlikke lohke kivil ei leidu. Kivi on muistisena hästi säilinud.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Kolila külas, endise Hiievälja talu maal, sellest talust ca 170 m isa pool. Haapsalu-Laiküla maanteest 550 m lääne pool, Ridala kirikust ca 750 m lõuna pool.

Ajalugu

Kivi kohta leidub andmeid:
A.Karu. Ridala kihelkonna muinasjäänused, 1923. a (käsikiri Ajaloo Instituudi arheoloogia sektori arhiivis), lk 33: „Rahvajutu järgi on kivil ohvreid toodud. Ka olnud varem kohal hiis, millest talu nime saanud“.
A. Suurkask, 1897, Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas: „Kolila küla Hiievälja pere põllul kõrgem paik, kutsutud hiiekohaks. Vanasti seal suured hiiepuud. Rahvas hiies ohverdamas. Mõisahärra käsul hiiepuud maha. Maa põlluks. Leitud hõberahasid ja ehteasju. Leiud mõisahärrale.“
Muistis on dateeritav II aastatuhandesse.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitse alla kuulub kivi ja selle lähim ümbrus vähemalt 5 m laiuse vööndina.

Üldinfo

Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.