Mälestise tunnus

Kirjalikult fikseeritud pärimus. Maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Suure loodusliku süvendiga kivi nn Kalevipoja jäljega kivi, mis asub kruusakarjääri servast 94 m ida pool.

Asukoha kirjeldus

Kivi asub kalme 10129 alal. Viimane paikneb Parila-Puise maanteest 300-400 m loode pool, Ridala kooli hoonest ca 130 m põhja pool, endiste sovhoosi töökodade juures.

Ajalugu

Muistise kohta leidub andmeid:
H. Kõrge inspektsiooniaruanne Ridala kihelkond, 1936. a, lk 6-7 (Ajaloo Instituudis): „Seljandikul, mida nimetatakse Mäemõisa mäeks, on arvatud eksisteerivat kiviringe ja sadamakohta“. Kiviringe peab H. Kõrge „fantaasianägemuseks“. Küll aga eksisteerib seal eelmainitud loodusliku jäljega kivi. Kivi servast kaevates on 15 cm sügavuselt leitud põlenud luid ja raha. Ka ühest arvatavast kiviringist olevat leitud „konte, riistu ja söepuru“.
Mitmete inimeste räägitu põhjal olevat kruusa kaevandamisel välja tulnud luustikke. On märgatud ka põlenud luid ja esemeid. Muuseumidesse siiski arheoloogilisi leide jõudnud ei ole.
Kui arvestada H. Kõrge aruande andmeid, peaks matuseid leiduma ka seljandiku säilinud osas, kus täpsemalt, seda saksid selgitada vaid suuremad arheoloogilised kaevamised. Ilmselt on tegu siiski mitte kivikalmega, vaid maa-aluse kalmistuga. Muidugi ei saa välistada ka mingite maa-aluste kivikonstruktsioonide esinemist.
Dateeritud II aastatuhandesse.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndi piirid ühised kalmega 10129, nähtavad maa-ameti kaardil.

Üldinfo

Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.