Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10157
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
X-koordinaat 486500.60
Y-koordinaat 6537941.83
Mälestise vana number 17-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(2)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 06.11.20

Menetleja: Arheoloogianõunik, Eero Heinloo

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 05.03.2011.

Kirjeldus


Muistis jääb Koela küla tuumikust 300 m põhja poole, Uugla - Lääne-Nigula teest 180 m lääne poole.

Muistis paikneb kõrgel põllumaal, kujutab endast peaaegu ümara põhiplaaniga raudkivi, mis on pealt lame ja väikese kaldega lõuna suunas. Kivi pikkus NS suunas on 2,6 m ja laius OW suunas 2,6 m. Ümbermõõt maapinna lähedalt 8 m ja kõrgus põhjaservas 0,5 m. Kivi kirdeserval, äärest 5 cm kaugusel leidub 7 cm läbimõõduga 1 cm sügavune korrapärane lohk. Muistise pealispinna kirdenurk, millel samuti võis algselt lohke leiduda, on ära murenenud. Muistise kagupoolsele pealispinnale on aga kogutud väiksemaid kive.

Muistis on avastatud 1973.1. Mati Mandeli poolt ja peaks kuuluma I aastatuhandesse e.m.a.

Sisestatud: 17.11.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 28.12.2014.