Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Muistis asub suhteliselt kõrgel maal, kirde-edela suunalisel metsaga kaetud liivaseljandikul (omaaegsel rannavallil). See seljandik on suures osas liivana ära veetud. Ka mõlemalt poolt linnust on erinevatel aegadel palju liiva ära veetud. Kedre teest loodesse jääb kraavitatud ja metsa kasvanud soo. Soine on maastik ka muistisest ida pool. Linnusemäe pikkus kirde-edela suunas on jalamilt jalamile 116 m, laius 78 m (harjalt harjale vastavalt 78 ja 49 m). Linnuse valli kõrgus on kirdeotsas 7 m, edelaotsas 6 m, külgedelt 5 m. Lääne-loodenõlv langeb 40 kraadi all, teised nõlvad on laugemad. Linnuseõu on valliga võrreldes 2 m madalam. Õue keskel võib näha 6 m läbimõõduga ja 2 m sügavust lohku - linnusekaevu aset. Kaevu lõunaservas kasvab mänd. Veel kasvab kaks mändi linnuse lõunavallil. Üldiselt on linnus aga pealt lage ja kaetud murukamaraga. Mitmel pool vallil võib näha vanu kamardunud kaevamisjälgi. Nii leidub 2 m läbimõõduga ja 0,8 m sügav lohk kirdevallil, teine samasugune aga edelavallil. Linnuse lõunanõlval on 3 m läbimõõduga ja 1 m sügav ning 3,2 m läbimõõduga ja 1,2 m sügav lohk. Üks suurem, 4 x 3 m suurune ja 1 m sügavune lohk leidub ka linnuse kagunõlval. Veel on seal mitu 2 m läbimõõduga ja 1 m sügavust kamardunud auku. Nende kõigi puhul on ilmselt tegu liivavõtmise jälgedega. Siiski on linnus muistisena hästi säilinud.

Asukoha kirjeldus

Asukoht Kedre külas endiste Uuetoa ja Peetri talude karjamaal. Jääb Kirimäe külast Kedre külla viiva tee kaguserva.

Ajalugu

Linnusel on läbi viidud vaid proovikaevamisi. Juba 1953. a leidis A. Vassar sealt mõned savinõukillud (E. Tõnisson. Linnamäed ja maalinnad. Tallinn, 1966, lk 141). E. Tõnissoni proovikaevamistel 1990. a leiti keraamikat ja pronksivaluks kasutatud tiiglite tükke. Nimi "Hallimägi" arvatakse tulnud olevat huntidest (hallidest), keda vanasti seal palju nähtud olevat.
Muistis on dateeritud ajavahemikku 10.- 12. sajand.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndi ulatus näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.