Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

I asulakiht paikneb suhteliselt kõrgel, kergelt ida suunas madalduval maal, mis on hõlmatud põllust ja rohumaast. Põllu ja rohumaa vahelt kulgeb OW suunaline kraav, mis on maanteest 30 idas palistatud võsa ja suurte puudega. Viimased kasvavad ka taluhoonete juures.
II asulalaik paikneb kõrgel lagedal põllul, seljandiku kõige kõrgemast osast vaid veidi kagu pool. Tema tuumik hõlmab vaid 20 m läbimõõduga ala. Siiski võib nõrka kihti leida ka sellest alast eemal. Kultuurkihi paksus on mõlema asulalaigu ala vaid 30 cm. Kultuurkiht on suhteliselt nõrga intensiivsusega (selles esineb vähe põlenud raudkive ja mulla värvus ei ole eriti tume).
Muistis on avastatud 12. aprillil 1989. a M. Mandeli, S. Heldemaa ja V. Krimmi poolt. Mullast kogutud savinõukillud säilivad Ajaloo Instituudi arheoloogia sektori kogus (AI 5733).

Asukoha kirjeldus

Muinasasula kultuurkiht koosneb kahest väiksemast laigust Muru talu lähedal. I laigu umbes 30m suurune tuumik asub nimetatud talust 20-50 m loode pool, maantee idaservas põllul. Siiski võib kihti leiduda ka põllulapist lõunas rohumaal. Seega võib asulalaigu lõunapiir kulgeda Muru talu joonest kümmekond meetrit lõuna poolt, idapiir Muru talu elumaja joonelt, läänepiir maantee kohalt. Nii on I asulalaigu kogusuuruseks 60 x 60 m.
II laik paikneb maanteest 70-90 m lääne pool, Muru talu elumajast 150-170 m lääne-loodes.

Kaitsevööndi ulatus

Riikliku kaitse alla kuuluvad kirjeldatud asulalaigud ja kaitsevööndina I laigu ümber 30 m laiune ja II laigu ümber 10 m laiune vöönd. Kõnealusel alal on lubatud tavalised põllutööd, keelatud aga sügavkünd ja suuremad mulla- ning ehitustööd.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.