Mälestise tunnus

1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Tehislike lohkude esinemine kivil.

Kirjeldus

Kultusekivi asub Kihlevere külas (endine Ojaveski), Viitna-Kadrina maantest 320 m idas avatud maastikul, söötis maal. Lähestikku asuvad kaks kultusekivi reg nr 10250 ja reg nr 10251, millel on ühine arheoloogiamälestise tähis. Kivi on peaaegu ümara kujuline, pealt lame ja rohkesti sammaldunud. Kivi ligikaudsed mõõtmed: läbimõõt N-S suunal 2,1 m ja O-W suunal 1,7 m. Kultuselohud paiknevad kivi kirdenurgas.

Kaitsevööndi ulatus

Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Skeemile nr 2 kaitsevööndi piire ei lisata.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.