Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10267
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
X-koordinaat 620605.00
Y-koordinaat 6583956.00
Mälestise vana number 458-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(4)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 29.07.11

Menetleja: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 06.09.2006.

Kirjeldus


Tegemist on väga suure kiviga, mille kõik küljed tõusevad järsult. Kivi pealispind on osaliselt sammaldunud. Kirdepoolsest nurgast on irdunut tükk, kuna leederpuu on kasvanud läbi kivi. Kivi mõõtmed: läbimõõt N-S suunal 2,8 m ja O-W suunal 4,2m. Kõrgus N küljel 1 m ja S küljel 80 cm. Lohud paiknevad läänepoolsel serval. Kivi on märgistatud emaileeritud arheoloogiamälsetise tähisega.

Sisestatud: 13.06.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Skeemile nr 2 kaitsevööndi piire ei lisata.

Sisestatud: 09.06.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 13.02.2015.