Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Sadulamägi asub Mäeotsa linnusest vaid 1,5 km kagu pool Neeruti järvede vahel oosistikus. Linnamägi on kolmeosaline ning Kalevipoja sängi tüüpi linnus, kuigi rahvasuus tuntakse paika Kalevipoja sadulana. Loode- ja kaguotsas on linnuseõu kaitstud u 2 m kõrguste otsavallidega, mille ette on kaevatud 5-6 m sügavused ja u kümne meetri laiused kraavid. Madal vall on rajatud ka linnuse külgedele. Vallidega ümbritsetud linnuseõue pikkus on kuni 38 m ja laius 27 m.
Sadulamäest kagus on veel kaks vallidega piiratud ala, mis suurendavad oluliselt linnuse pindala.
Linnamäge arheoloogiliselt uuritud pole, kuid arvatakse, et erinevad linnuseosad on rajatud eri aegadel. Vallidesse kaevatud aukudes võib näha põlenud paekive, kuid linnuseõuel puudub tugevam kultuurkiht ja märkimisväärseid juhuleide ei ole samuti teada. 19. sajandi lõpus leiti küll kuskilt lähiümbrusest kivi alt 12. sajandi lõpu või 13. sajandi alguse ratsamehe varustus: odaots, kõveraks painutatud mõõk, kaks jalust, suitsed, tuleraud.

(Info pärineb E.Tõnissoni teosest ''Eesti muinaslinnad'')

Asukoha kirjeldus

Asub Neeruti külas Mäeotsa linnusest umbes 1,5 km kagu pool, Neeruti vahelisse oosistusse kuuluva loode-edela-suunalise mäeseljaku harjal.
/Allikas: E.Tõnisson, Eesti Muinaslinnad/

Ajalugu

Linnamägi on kolmeosaline ning tema peamiseks osaks on nähtavasti seljaku loodeotsal paiknev suhteliselt väike Kalevipoja sängi tüüpi linnus - Sadulamägi. Linnuseõu on loode- ja kaguotsal kaitstud 2 m kõrguste otsavallidega. Mõlema otsavalli ette on kaevatud 5-6 m sügavused ning kümnekonna meetri laiused kraavid.

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.