10313 Ohvrikoht Kirikuauk
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Ohvrikoht Kirikuauk |
---|---|
Mälestise registri number | 10313 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik |
Arvel | 02.12.1997 |
Registreeritud | 02.12.1997 |
X-koordinaat | 635809.13 |
Y-koordinaat | 6535426.91 |
Mälestise vana number | 471-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(2)
Paikvaatlused(3)
Paikvaatluse kuupäev: 04.05.22
Menetleja: Looduslike pühapaikade nõunik, Pikne Kama
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.
|
Mälestise tunnus Ajaloolisele looduslikule pühapaigale viitava kirjalikult fikseeritud rahvapärimusega seotud sügav lohk, selle asukoht maastikul, teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht. |
Ajalugu Ohverdamiskoht Kerikuauk tunnistati esmakordselt kultuurimälestiseks Rakvere rajooni RSN Täitevkomitee otsusega 19.07.1984 nr 162. Mälestiseks tunnistamise aluseks oli arheoloogide A. Kraudi, V. Lõugase, J. Peetsu, M. Mandeli ja A. Mäesalu Pandivere inspektsiooni aruanne 1981. a novembris, kus kirjutati järgmist: |
Üldinfo Hiied ja ohvrikohad paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, sageli ka muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel). Hiite/ohvrikohtade vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil näiteks paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht, ohvrikohtade dateerimine on võimalik ohverdatud esemete pinnases säilimise korral. Hiie- ja ohvrikohtade erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses. |