Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikoht Kirikuauk
Mälestise registri number 10313
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
X-koordinaat 635809.13
Y-koordinaat 6535426.91
Mälestise vana number 471-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(3)

Seisund: halb

Paikvaatluse kuupäev: 04.05.22

Menetleja: Looduslike pühapaikade nõunik, Pikne Kama

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


Ajaloolisele looduslikule pühapaigale viitava kirjalikult fikseeritud rahvapärimusega seotud sügav lohk, selle asukoht maastikul, teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht.

Sisestatud: 05.09.2006.

Ajalugu


Ohverdamiskoht Kerikuauk tunnistati esmakordselt kultuurimälestiseks Rakvere rajooni RSN Täitevkomitee otsusega 19.07.1984 nr 162. Mälestiseks tunnistamise aluseks oli arheoloogide A. Kraudi, V. Lõugase, J. Peetsu, M. Mandeli ja A. Mäesalu Pandivere inspektsiooni aruanne 1981. a novembris, kus kirjutati järgmist:
"Ü. Einam osutas ka „Kirikuaugule“ – ilmselt karstilohk Pähklamäe tl õue kõrval. Rahvapärimuse järgi taheti sinna vanasti Simuna kirikut ehitada, kuid see pole õnnestunud – kõik, mis päeval ehitatud, see vajunud öösel maa sisse. Ei aidanud siis muu kui pandi palgid vankrile ja lasti härgade minna, kuhu tahavad. Härjad jäänud peatuma praeguse Simuna kiriku juurde. 3. nov 1981 jutustas 1895. a sündinud taluperenaine, et tema vanaema jutustanud seda lugu temale juba I Maailmasõja “akatuses”. On võimalik, et siin on olnud muinasajal mingi ohvrikoht. Koht vajab kaitset.”

Sisestatud: 13.01.2015.

Üldinfo


Hiied ja ohvrikohad paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, sageli ka muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel). Hiite/ohvrikohtade vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil näiteks paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht, ohvrikohtade dateerimine on võimalik ohverdatud esemete pinnases säilimise korral. Hiie- ja ohvrikohtade erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 13.01.2015.