10597 Linnus
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Linnus |
---|---|
Mälestise registri number | 10597 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 02.12.1997 |
Registreeritud | 02.12.1997 |
X-koordinaat | 639658.68 |
Y-koordinaat | 6600774.80 |
Mälestise vana number | 1397 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(4)
Paikvaatluse kuupäev: 21.07.15
Menetleja: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Anu Kivirüüt
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.
|
Kirjeldused(5)
Mälestise tunnus 1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Maastikuliselt eristatav. |
Kirjeldus Linnamägi 10597 ehk Toolse linnamägi asub endises Viru-Nigula Kihelkonnas, Kundast u 6 km lääne pool Toolse jõe idakaldal jõesuudmest ja mererannikust mõnesaja meetri kaugusel. Linnusealana on kasutatud Põhja-Eesti pankrannikust esileulatuvat loode-kagu-suunalist neemikut, mis loodest ja kirdest on kaitstud 15 m kõrguste järskude nõlvadega. Läänepoolsel küljel lõikub neemikusse kitsas sälkorg, mistõttu ka siin on linnamägi looduslikult suhteliselt hästi kaitstud. Toolses on sisuliselt tegemist nimetatud sälkoruga pooleks jagatud kaksikneemikuga. Kagu poole, kus linnusel looduslikud tõkked puudusid, on rajatud võimas otsavall, mille kõrgus linnuseõue poolt vaadatuna on 5-6 m. Valli läänepoolne otspöördub neemiku lääneserva jälgides poolkaares loodesse vastu sälkorgu, kuna siin on ka neemiku nõlv kõige madalam ja laugem. |
Ajalugu Mälestist ei ole märgitud J.Jungi kihelkonnakirjeldustes, kuid vana linnamägi on märgitud linnamäe ümbruse üldplaanil 1938. aastal. |
Kaitsevööndi ulatus Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MukS § 25 lg 3). |
Üldinfo Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid. |