Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Ajalugu

Koila küla põldudel olevaid kalmeid on märkinud M. Schmiedehelm oma inspektsiooniaruandes 1948. a, lk 4 (kk ENSV TA Ajaloo Instituut). Tegemist on tõenäoliselt I at eKr kuuluvate kivikirstkalmetega. Võetud riikliku kaitse alla Eesti NSV MN 31. dets määrusega nr 573 „Kultuurimälestiste kaitse korraldamise kohta Eesti NSV-s“ (vt Eesti NSV MN määruste ja korralduste kogu nr 51, 31. dets 1964. a, lk 1503 ja Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja nr 1, 4. jaan 1974. a, lk 26).
Mälestise pass on koostatud 1979. a mais. Passi koostas T. Tamla.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.