Mälestise tunnus

Elamu ja Eestimaa Kirjanduse Ühingu ja Eestimaa Provintsiaalmuuseumi hoone omab olulist ajaloolist ja arhitektuurset väärtust, kuna selle on projekteerinud kuulus Saksa arhitekt M. Gropius ning hoone esindab 19. sajandile omast aadlielamu arhitektuuri. Alates 20. sajandi I poolest on hoonest juhitud Eesti teaduselu, mistõttu kannab see ka kultuuriloolist väärtust.

Kirjeldus

Romantilise prantsuse stiilis aadlipalee fassaadid on paekivist ja tellisest. Fassaade kujundavad risaliidid, liseenid, petikpinnad ja konsoolrõdud ning nelinurksete, ümar- ja segmentkaarsete aknaavade vahelduv rütm. Pika Jala poolset korruse võrra kõrgemat fassaadi ilmestab kaarakende rida ja rõdu. Hoone fassaade lõpetab jõuline balustraad risaliitidelt tõusvate saledate ažuurselt lõpetatud tornikestega. Peasissepääs asub Kohtu tänava poolse eeshoovi poole pööratud fassaadis ning on kujundatud kolme kõrge ümara sillusega kaaravana. Algselt oli soklikorruse peal kaks elukorrust, all kelder mõne võlvitud ruumiga. Pööningukorrus on hiljem välja ehitatud. Samuti on ümberehituste käigus kohandatud keldriruumid raamatukogu tarbeks, ehitatud uus kivitrepp vasakusse tiiba ning viidud hoonesse elektrivalgustus ja keskküte. Hoone planeering on orienteeritud keskteljele. Hoone keskel on rikkaliku kujundusega vestibüül, kus on komposiitkapiteelidega pilastrid, plastilised figuurid, allegooriad uksepealsetes lünettides ning stukkvanikud ja pärjad laekarniisil. Saal asub vestibüüliga samal korrusel, mistõttu puudub palees tüüpiline esindustrepp. Saali seinu liigendavad kannelleeritud korintose kapiteelidega pilastrid. Saali lage katab rikkalik ornamenteeritud ja sügava profiiliga kassetteering. Säilinud on peeglid, tihedekoorsed kassettlaed ja must marmorkamin. Palee teisel korrusel asusid kahel pool keskset koridori magamis- ja lastetoad. Koridori lakke ehitati suur katuseaken. Erandlik oli pööningukorruse ainus väljaehitatud tuba, mille silindervõlvile on maalitud tähistaevas. Hoonekompleksi kuulusid poolteisekorruselised väravahooned, põhjapoolne tõllakuur ja lõunapoone tallihoone kutsari korteriga. Talli põhjaseina on müüritud keskaegne raidkivist hauaplaat.

Asukoha kirjeldus

Hoone paikneb Toompea kaguserval, Kohtu tänava ja Pika jala poolse nõlvaku vahel. Peasissepääs asub Kohtu tänava poolse eeshoovi poole pööratud küljel.

Ajalugu

Luksuslik elamu on ehitatud Berliinist pärit arhitekt Martin Philipp Gropiuse (1824–1880) kavandite järgi aastatel 1865–1868. Hoone tellijaks oli krahv Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg (1824–1899). Elamuga koos valmisid ka mitmed kõrvalhooned. 1899. aastal omandas hoone Eestimaa Rüütelkond, kes loovutas selle Eestimaa Kirjanduse Ühingule, kes 1911. aastal avas hoones tänase Ajaloomuuseumi eelkäia Eestimaa Provintsiaalmuuseumi. Eestimaa Kirjanduse Ühing teostas ümberehitused, mille käigus kohandati keldriruumid raamatukogu tarbeks, ehitati uus kivitrepp vasakusse tiiba ja seati sisse elektrivalgustus ja keskküte. Ümberehitustööd projekteeris Eestimaa kubermanguinsener arhitekt Erwin Bernhard (1852-1914) koos Tallinna linnainsener arhitekt Erich Jacobyiga (1885-1941). Pööningukorrus ehitati välja 1941. aastal arhitekt Karl Burmani (1882-1965) projekti järgi. 1946. aastal anti hoone Eesti NSV Teaduste Akadeemia käsutusse, kes hakkas seda kasutama Eesti NSV Teaduste Akadeemia Presiidiumi töö- ja esindushoonena. Hoone restaureeriti 1988. aastal. Täna tegutseb hoones Eesi Teaduste Akadeemia.

Allikad

Ungern-Sternbergi palee. [www] http://et.wikipedia.org/wiki/Ungern-Sternbergi_palee (26.01.2015)
Hallas, K. Aadlipalee Toompeal. [www] http://www.eestigiid.ee/?CatID=124&ItemID=4878 (26.01.2015)
Männisalu, M. [www] http://www.eestigiid.ee/?CatID=124&ItemID=4878 (26.01.2015)
Tint, T. (1982). Tallinn, Kohtu t. 6. Arhitektuurajaloolised eritingimused hoonete rekonstrueerimiseks. Muinsuskaitseameti arhiiv A-701
Tint, T. (1988). Restaureerimise tööprojekt. Arhitektuur-ehituslik osa (AE-1). Köide I. Muinsuskaitseameti arhiiv P-8441