10913 Kultusekivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultusekivi |
---|---|
Mälestise registri number | 10913 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 02.12.1997 |
Registreeritud | 02.12.1997 |
X-koordinaat | 653457.28 |
Y-koordinaat | 6594261.67 |
Mälestise vana number | 379-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(1)
Paikvaatluse kuupäev: 22.10.10
Menetleja: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Ingmar Noorlaid
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(4)
Mälestise tunnus Arheoloogiline kultuurkiht ja tehislikud lohud kivi pinnal. |
Kirjeldus Tegemist on suure ebakorrapärase kolmnurga kujulise raudkiviga, mille pikitelg kulgeb NW-SO suunas. Kivi küljed on järsud, peaaegu püstjad, pealispind lame, mõnevõrra SO suunas langev. SO nurgalt on lahti murdunud kiilukujulune lõhm. Mõõtmed: pikus NW-SO 3,3 m, laius NW otsal 3,0 m, suurim kõrgus 1,2 m. Kivil on kaks lohku, mis paiknevad tema N poolsel nurgal. Mõõtmed: 1) läbimõõt 6,5 cm; sügavus 1,2 cm; 2) läbimõõt 5,5 cm; sügavus 0,9 cm. Kuna tegemist on rabakiviga on tema pealispind äärmiselt ebatasane ja murenenud. |
Ajalugu Kultusekivi on dateeritud I at eKr. Kivi on avastatud T. Tamla poolt 1979. a. Esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1979. a. Mälestisele on koostanud passi 1979. a, T. Tamla. |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |