Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Asulakoht on säilinud avamaastikuna. Asulakoha läänepoolsel küljel asuvad taluhooned. Asulakoha idapoolsel küljel on veekogu, paisutatud tiik. Asulakoha maa-ala on olnud kasutuses põllumaa ja heinamaana.

Asukoha kirjeldus

Asulakoht asub endise jaotuse järgi Tartumaal Võnnu kihelkonnas. Asulakoht paikneb lainjal tasandikul, jäädes Tartu-Räpina-Värska maantee 34 kilomeeti juurest umbes 300 m kirde poole.

Ajalugu

Kultuurkihi iseloomu ja leidude järgi saab asulakoha dateerida I-II aastatuhandesse pKr. Asulakoha kohta puuduvad varasemad andmed ja see avastati 1974. a arheoloog M. Auna poolt. Arheoloog M. Aun hindas asulakoha kultuurkihti 1975. aastal kui seal kaevati kraavi vihmutustorude jaoks. Kultuurkihi paksus suurenes põhja poole liikudes ja ulatus 50 cm paksuseni, jõesängi lähedal 1 meetrini. Kultuurkiht sisaldas söesegust mulda ja põlenud kivipuru olles väga sarnane Kagu-Eesti linnuste ja asulate kultuurkihile I aastatuhande II poolel ja lõpul. Kultuurkihist leiti savinõu kild ja pronksist käevõru katkend. Asulakoha pind on seega lõhutud 50 x 1 m põhja-lõuna suunalise kraaviga. 1977. a oli kraav kinni aetud ja rohukamaraga kattunud.

Kaitsevööndi ulatus

Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndi laiuseks 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.