Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalme pikkus ida-lääne suunas on 28 m ja laius 15 m. Kalme on arheoloogiliselt uuritud. Kalmes oli kaheksa tarandit, millest viie idapoolse tarandi müürid on säilinud täielikult, läänepoolsetest taranditest on kive puudu (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kivikalme asub endise jaotuse järgi Kanepi kihelkonnas. Kivikalme jääb Kanepi-Leevaku maanteest ligikaudu 70 m lääne poole, Ahja jõe ürgoru lõunapoolsele kaldale.

Ajalugu

Kalme on dateeritud 3.-5. sajandisse. Kalmet on kirjeldatud Kanepi kihelkonna muististe kirjelduses 1921. a ja 1925. a (käsikirjad Ajaloo Instituudis). 1970.-1972. a korraldas Ajaloo Instituut koos Võru Koduloomuuseumiga kivikalmel arheoloogilised väljakaevamised arheoloog S. Laulu juhendamisel, mille juures saadi 40 leidu.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.