Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbas
Mälestise registri number 10998
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 05.01.1998
Registreeritud 05.01.1998
X-koordinaat 673503.63
Y-koordinaat 6437353.32
Mälestise vana number 1037
Ava kaardil

Paikvaatlused(3)

Seisund: halb

Paikvaatluse kuupäev: 11.04.21

Menetleja: Põlvamaa nõunik, Anu Lepp

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 24.04.2011.

Kirjeldus


Kääbas on ümmargune, läbimõõduga 7 m, kõrgusega 0,4 m. Kääbas on üsna lame, laugete nõlvadega, piirjooned on võrdlemisi ebamäärased. Kääpa keskelt lääne poole on märgatavad madalad lohud. Väiksem, madalam lohk on kääpa loodenõlval. Kraav kääpa ümber pole märgatav (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 17.05.2012.

Asukoha kirjeldus


Kääbaskalmistu (mälestised reg nr 10992-11020) asub endise jaotuse järgi Võrumaal Põlva kihelkonnas. Kääbaskalmistu asub Ahja jõe tasase pinnamoega, liivasel terrassil, mis on kaetud okaspuudega. Kääbaskalmistuni jõuab kui keerata Kiuma-Peraküla tee 2 kilomeetri juures oleva Möksi veski juurest metsateele. Mööda seda teed ligikaudu 700 m pärast jõuab kääbasteni. Kääbas reg nr 10998 paikneb kääbaskalmistu lõunapoolses osas.

Sisestatud: 17.05.2012.

Ajalugu


Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbas I aastatuhande II poolde. Kääbaskalmistut (mälestised reg nr 10992-11020) on maininud J. Jung (käsikiri Ajaloo Instituudis) ja O. Ugart, Põlva kihelkonna kirjelduses 1922. a (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kääpaid olevat millalgi (enne 1922. a) kaevanud keegi üliõpilane Samson ning leidnud siit mõningaid esemeid, mis on aga kaduma läinud. Rahvapärimuses on kääpad tuntud rootsi-aegsete kääbastena (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Sisestatud: 17.05.2012.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 07.03.2015.