Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kivikalme kujutab endast madalat kühmu maastikul. Kalme täpseid mõõtmeid ei saa esitada, sest kalme äärtest on teda küntud ning kohati on ka põllult kive juurde toodud. Ala mida võiks lugeda kalmealaks on 27 m põhja-lõuna suunas, laiusega 20 m ja kõrgusega 0,8-1 m, kusjuures kõrgem on kalme läänepoolne osa. Rohkem on kive lõuna pool, kuid põhjaosas ,eriti aga kirdeosas kive peaaegu ei olegi. Kalme on väga kahjustatud (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kivikalme asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Põlva kihelkonnas. Kivikalme paikneb lainjal tasandikul, Võru-Põlva teest ligikaudu 145 m ida pool, Vana-Koiola järvest kirde pool.

Ajalugu

Kalme võiks dateerida I aastatuhande I poolde. Kivikalme kohta puuduvad varasemad teated. Kalme avastasid arheoloogid S. Laul ja A.-M. Rõuk 1980. a mais (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kuna mälestiseks tunnistamise aktis ei ole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.
Muinsuskaitseametis toimub kaitsevööndi piiride täpsustamine.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.