Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääbas kuulub viiest kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11478-11482), kus kaks kääbas on piklikud ja kolm ümmargused. Kääbas reg nr 11482 on kirde-edela suunas piklik, laugete nõlvadega. Eriti lauge ja madal on kääpa edelapoolne osa, kirdepoolne osa ja eriti põhjanõlv on järsem ja kõrgem. Kääpa pikkus on 12 m, laius 7 m ja kõrgus 0,8 m. Kääpa keskosas on madal sammaldunud lohk. Kääbast ümbritsev kraav pole märgatav (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal Põlva kihelkonnas. Kääbaskalmistu (mälestised reg nr 11478-11482) paikneb Kärsa-Eoste maantee 10. ja 11. kilomeetri vahel, jäädes maanteest lääne poole. Maastikuliselt asub kääbaskalmistu põhja-lõuna suunalise vallseljaku lael, läänenõlva poolses osas.

Ajalugu

Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades võiks see kuuluda I aastatuhande II poolde. Kääbaskalmistut (mälestised reg nr 11482-11478) on kirjeldanud O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses 1922. a, lk 32 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Kääbastel teostatud kaevamistest ning leidudest andmed puuduvad. Mälestisele on koostanud passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Muinsuskaitseseaduse §25 alusel on kaitsevööndiks 50 m maa-ala mälestise piirist arvates.
Muinsuskaitseametis toimub kõigile viiele kääpale ühise kaitsevööndi piiride täpsustamine ja menetlemine.

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.