Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääbas kuulub kaheksast ümmargusest kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11547-11554). Kääpa reg nr 11551 läbimõõt on 14 m ja kõrgus 1,7 m. Kääbas on ühtlaselt järskude nõlvadega, kusjuures kääpa lõunanõlv on veidi madalam ja laugem kui põhjanõlv. Kääbas on suhteliselt hästi säilinud, vaid keskel on üks madal lohk. Kraav kääpa ümber on vaevaltmärgatav, eriti põhjajalamil (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kääbas asub endise jaotuse järgi Võrumaal, Räpina kihelkonnas. Kääbas kuulub kääbaskalmisusse (mälestised reg nr 11547-11554), mis paikneb Tartu-Petseri raudteest kirde pool. Maastikuliselt paikneb kääbas Võhandu ürgoru paremal pervel, jõest ligikaudu sadakond meetrit ida ja kagu pool, lainjal liivadega kaetud tasandikul.

Ajalugu

Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbas I aastatuhande II poolde. Andmeid kääbaskalmistu kohta esineb J. Jungi kogutud käsikirjades (käsikiri Ajaloo Instituudis). Lähemalt on kääbastikku kirjeldanud O. Ugart Räpina kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 32-34 (käsikiri Ajaloo Instituudis). O. Ugarti andmetel on selles kääbastikus kaheksa kääbast, neist üks piklik, teised ümmargused. Neist ühest ümmargusest kääpast oli kirjeldamise ajaks alles vaid kääpa ase, tugevasti oli lõhutud ka piklik kääbas. Piklik kääbas pole enam alles. Suures osas hävinenud on ka üks ümmargune kääbas (mälestis reg nr 11554). 1970. a sügisel kohta inspekteerides leiti kõige läänepoolsema kääpa (reg nr 11551) läheduses veel kaks madalat kääbast (mälestised reg nr 11552 ja 11553), mida O. Ugartil mainitud ei ole (M. Auna inspektsiooniaruanne Ajaloo Instituudis). Kääpasse reg nr 11548 sissekaevatud lohu profiili puhastades leiti sealt mõned põlenud luukillud (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.