Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääbas kuulub neljast ümmargusest kääpast koosnevasse kääbaskalmistusse (mälestised reg nr 11662-11665). Kääpa reg nr 11662 läbimõõt on 8,5 m ja kõrgus 0,9-1,1 m. Kääbas on üsna lame, laugete nõlvadega. Kääbast on lõhutud, tema keskel on sammaldunud lohk ja madalamaid lohke esineb ka läänenõlval ja edelanõlval. Kraav kääpa ümber on jälgitav lõunajalamil (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kääbas asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Võnnu kihelkonnas. Kääbas kuulub kääbaskalmisusse (mälestised reg nr 11662-11665), mis paikneb Kiidjärve metskonna metsas, kirde-edelasuunalise metatee ääres. Maastikuliselt paikneb kääbas Lootvina rabast kagu pool liivasel tasandikul.

Ajalugu

Kääpa suuruse ja kuju järgi otsustades kuulub kääbas I aastatuhande II poolde. Kääpaid (mälestised reg nr 11662-11665) on nimetanud A. Karu Võnnu kihelkonna kirjelduses 1921. a lk 21 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Neid kääpaid on nimetanud ka dr Rootsmäe oma kirjas 1968. a (kiri Ajaloo Instituudis), mainides, et Ahja-Metsküla-Koroka tee ääres, teest põhja pool on neli kääbast, milledest kaevamisel olevat leitud luid ja esemeid. Rahvapärimuses on kääpad tuntud rootsi sõjakääbaste nime all. Kääpale koostanud 1973. a passi arheoloog M. Aun (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole kaitsevööndit kehtestatud, on kaitsevööndi laiuseks 50m mälestise piirist arvates.

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.