Mälestise tunnus

Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalmistu asetseb põlluserval kõrgel kohal. Kalmistuala kujutab endast ovaalset küngast, mille läbimõõt on ida-lääne suunas 20 m, laius 15 m, kõrgus ümbritsevast põllust kuni 1,5 m. Kalmistu on tuntud nimega "Kalme aid".

Asukoha kirjeldus

Kalmistu asub Halinga vallas, Lehtmetsa külas, Katariina maaüksusel. Kalmistu jääb Enge-Kaelase teest u 150 m põhja poole.

Ajalugu

Kalmet on kirjeldanud Pärnu-Jaagupi kihelkonnakirjelduses A.Tilk 1927. aastal (käsikiri TLÜ Ajaloo Instituudi arhiivis). Tilga andmetest selgub, et 1920. aastateks oli kalmistust suur osa lõhutud. Lisaks mainib Tilk, et kalmistu põlluks tegemisel on sealt lisaks "surnuluudele" leitud "vanu odasid, kirveid ja veel muid sõjariistu". Ajaloo Instituudi kogudes on neist säilinud vaid üks kirves AI 2506:6a. Leiude järgi on tegemist II aasta tuhande alguse maa-aluse kalmistuga.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevöönd on 50 m maa-ala mälestise väliskontuurist alates (MkS § 25).

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).