11754 Kalmistu
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kalmistu |
---|---|
Mälestise registri number | 11754 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 06.01.1998 |
Registreeritud | 06.01.1998 |
X-koordinaat | 556080.00 |
Y-koordinaat | 6445580.77 |
Mälestise vana number | 1297 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(15)
Paikvaatluse kuupäev: 28.04.22
Menetleja: Pärnumaa nõunik, Terje Luure
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Haljasala kaguosas, loode-kagu suunaliselt üle haljasala kulgeva jalgtee ja Laada tn vahelisel alal on umbes 10 m läbimõõduga küngas, mis omakorda asub põhja-loode – lääne-edela suunalisel seljandikul. Seljandik ulatub Laada tänavast kuni Kiriku tänavani, kus ta sujuvalt ümbritseva maapinnaga kokku sulab. Seljandiku pikkus on 60 m ja laius 10 m. Seljandikul asuva künka kõrgus on ca 50 cm, seljandiku kõrgust arvestades aga 0,75-1 m. Künka keskel kuivanud puu. |
Asukoha kirjeldus Mälestis asub endise administratiivse jaotuse järgi Saarde kihelkonnas Pärnumaal. Kalmistu paikneb Kilingi-Nõmme endisel turuplatsil, nüüd haljasalal, mis on põhjast piiratud Pärnu maanteega, idast Laada, lõunast Kiriku ja läänest Turu tänavaga. |
Ajalugu 16.-18. saj maa-alune kalmistu. Mälestist on mainitud Richard Indreko 1923. a. Saarde kihelkonna kirjelduses (lk 91, käsikiri Ajaloo Instituudi arheoloogia arhiivis Tallinnas). Kalmistu kohta on andmeid ka samas arhiivis säilitatava juhusliku materjali hulgas. Rahvapärimuse kohaselt on künkal asuv puu Rootsi kuninga Karl XII istutatud. Männi alla olevat maetud kolm Rootsi kindralit. 1920-ndail aastail on lapsed mängides künkalt leidnud inimluid. Kilingi-Nõmme alevivalitsus võttis toona männi kaitse alla ning ehitas künkale aia ümber. |
Kaitsevööndi ulatus Vt Lisa 1. Mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi piirid. |
Üldinfo Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis). |