Mälestise tunnus

Arheoloogiline kultuurkiht. Kirjalikult fikseeritud pärimuse olemasolu.

Kirjeldus

Ohverdamiskoha "Hiie küngas" puhul on praegusel ajal tegemist lageda põlluga. Varem oli see küngas, millel kasvas suur kask ja esines kive. Kolhoosi ajal lükati kivid põllu serval asuva lepiku alla hunnikusse, mälestis sai selle tegevuse käigus tugevasti kahjustada.

Asukoha kirjeldus

Ohverdamiskoht asub Vändra vallas, Rõusa külas, Hansu maaüksusel. Hansu talu hoonetest jääb mälestis u 100 m edelasse, Käru jõest ja sellega paralleelselt kulgevast külavaheteest 150-200 m itta.

Ajalugu

Mälestise kohta on andmeid Jaan Jungi käsikirjade kogus (Jung Mss 224) ja Richard Indreko poolt 1925. a koostatud Vändra kihelkonna kirjelduses (mõlemad Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arhiivis). Viimase järgi olevat "Hiie künkalt" suurvee ajal rahasid leitud. Leidude saatus on teadmata. Arvatavasti on tegemist II aastatuhandesse kuuluva ohverdamiskohaga.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (MukS § 25 lg 1), jäädes katastriüksuse nr 93002:003:0068 piiridesse.

Üldinfo

Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.