Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Kirjeldus

Kultusekivi on pealtvaates ovaalse kujuga pikiteljega kagu-loode suunas 2,8 m, laiusega 1,95 m, ümbermõõduga 8,22 m, kõrgus loodeküljel 0,95 m. Pealispind on kergelt kumer loodest kagu suunas kaldu ning edelaküljelt suhteliselt järsu servaga. Kivil on kolm lohku, mis asetsevad kivi madalamas osas kivi keskel ja kaguosas. Lohud paiknevad üksteisest 40 ja 50 cm kaugusel. Suurima lohu läbimõõt on 6 cm ning sügavus 2 cm, ülejäänutel vastavalt 5 cm ja 1-1,5 cm (Mälestise pass, E. Tõnisson 1981).

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Seli-Angerja tee ja Posti talu juurdepääsutee ristmiku lähedal Seli-Angerja teest 30 m idapool. Posti talu asub kivist ligikaudu 170 m kaugusel. Maapind on kivi asukohas märgatavalt kaldu ida ja kagu poole, s.t Atla jõe suunas.

Ajalugu

Kivi on dateeritud I aastatuhandest e.m.a kuni I aastatuhandesse m.a.j.

Kaitsevööndi ulatus

Kultusekivile ja Pirgu mõisa ansamblile on määratud ühine kinnismälestiste kaitsevöönd. Alus: kultuuriministri 28.03.2007 käskkiri nr 144 (RTL, 10.04.2007, 28, 516) "Kultuurimälestistele kaitsevööndite määramine".

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.