Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 11957
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
X-koordinaat 553846.63
Y-koordinaat 6530422.28
Mälestise vana number 50-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(5)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 17.04.21

Menetleja: Raplamaa nõunik, Andrus Rospu

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Sisestatud: 25.04.2011.

Kirjeldus


Kultusekivi on pealtvaates ebakorrapäraselt ümara kujuga. Mõõtmed põhja-lõuna suunas 4,5 m, ida-lääne suunas 4,3 m. Suurim kõrgus idaküljelt 1,9 m. Kivi pealispind on idast lääne poole kaldu laskudes kuni maapinnani. Külgvaates (lõuna poolt) on kivil kolmnurkne kuju. Pealispinna kõrgemal osal on tuvastatavad 5 lohku, millest läänepool asub veel 2 lohku.

Sisestatud: 04.02.2014.

Asukoha kirjeldus


Mälestis asub Rapla maakonnas Kehtna vallas Ohekatku külas Alttoa katastriüksusel. Kivi paikneb põllumaal raudteest u 85 m edela suunas. Kivist 160-170 m lõuna pool asuvad Alttoa talu hooned.

Sisestatud: 04.02.2014.

Ajalugu


Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Sisestatud: 04.02.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Sisestatud: 04.02.2014.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäevasem termin: lohukivi) on kivi, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Lohkude põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Ümmarguste lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Meie lähinaabruses (Skandinaavias) hakati lohke kaljudesse tegema juba neoliitikumis, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on lohukive leitud Põhja-Eestist, vähem Saaremaalt ning vaid üksikuid Lõuna-Eestist. Lohukivide tegemise aja määramine on problemaatiline – lohk ise ei ole dateeritav ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega. Siiski on lohukive peetud Eestis pronksiaegseks kultuurinähtuseks (1800-500 a. eKr), kuna neid on leitud peamiselt samadelt aladelt kui pronksiaegsete inimeste matmispaiku – kivikirstkalmeid. Teiste muinasaegsete mälestiseliikidega sellist sidet pole võimalik leida. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, kuna kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades (vt Lang. V. 2007. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu. Lk 67-69).

Sisestatud: 04.02.2014.