Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvripuu Ohvritamm
Mälestise registri number 11960
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
X-koordinaat 553642.00
Y-koordinaat 6530230.00
Mälestise vana number 1527
Ava kaardil

Paikvaatlused(5)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 17.04.21

Menetleja: Raplamaa nõunik, Andrus Rospu

Märksõna(4)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvripuu, Ohvritamm.

Mälestise tunnus


Ajaloolisele looduslikule pühapaigale viitava kirjalikult fikseeritud rahvapärimusega seotud puu, selle asukoht maastikul. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht puu ümbruses.

Sisestatud: 25.04.2011.

Kirjeldus


Mälestis on tugeva tüvega, suhteliselt ühtlase võraga puu. Puu kõrgus on 21-22 m ning võra läbimõõt ligikaudu 17 m.

Sisestatud: 04.02.2014.

Asukoha kirjeldus


Mälestis asub Rapla maakonnas Kehtna vallas Ohekatku külas Rõue-Keava tee (tee nr 20252) põhjapoolsel serval. Ohvritamm paikneb endise Ohekatku mõisa pargi alal. Tammest ca 100 m ida suunas asub suur kuivatihoone, ca 170 m lääne suunas alajaam ning endised noorkarja laudad (varemed). Ohvritammest lõunapool endise mõisa peahoone asukohas on Ohekatku külaplats. Vahetult tammest põhjapool on endise Pärnala talu maa piiriks olnud kiviaia jäänused.

Sisestatud: 04.02.2014.

Ajalugu


Tamme oletatav vanus on 250-300 aastat. Tammega seotud ohvritraditsioon pärineb 18.-19. sajandist.

Sisestatud: 04.02.2014.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Sisestatud: 04.02.2014.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 21.03.2015.