Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus ning liujälje esinemine kivil.

Kirjeldus

Kivi on pealtvaates ligikaudu viisnurkse kujuga, pikkus põhja-lõuna suunas ulatub 4,6 m, laius ida-lääne suunas 4,2 m. Kõrguse järgi võib kivi jagada kaheks osaks: kõrgemaks põhjapoolsemaks ja madalamaks lõunapoolsemaks.Põhjapoolsema osa kõrgus ulatub 1,4 m (see on pealt suhteliselt lame keskelt veidi nõgus). Lääne-edelaküljel, mille kaldenurk on umbes 45 kraadi, on selgesti tunda liujälge. Liutee laius on 0,3 m ja see ulatub ülevalt kuni alla. Kivi pealispinnal on väiksemaid vagusid ja süvendeid, kuid tehislikud lohud puuduvad. Kivi lõunapoolne osa on põhjapoolsest ligi 1 m võrra madalam, pealt tasane ja lame.

Asukoha kirjeldus

Kivi asub Raplamaal Hageri külas Sepa talu maal Kernu-Kohila teest 300 m lõunapool. Kivi juurde viib Kernu-Kohila teelt Vanasauna talu juurest algav vana kiviaiaga ääristatud külatee, mis on tänaseks raskesti läbitavaks muutunud. Kivi paikneb külateest idapool. Sepa talu hooned paiknevad kivist 200 m lõunapool ning Vanasauna talu hooned kivist 280 m kirdepool. Kivi ümbrus on võsastunud.

Ajalugu

Dateeritud I-II aastatuhat pKr. Kiviga seotud liutraditsioonid kuuluvad peamiselt II aastatuhandesse.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist.

Üldinfo

Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.