Mälestise tunnus

Tehislike lohkude esinemine kivil.

Kirjeldus

Lohukivi on väga väikesemõõduline. Kivi on pealtvaate trapetsit meenutava kujuga. Pikkus loode-kagu suunas 0,7 m, laius 0,6 m ning kõrgus 0,25 m. Kivi lame pealispind on tihedalt täis lohke, millede arv ulatub 34. Nendele lisandub veel 3 lohku kivi külgedel. 12 lohku on sügavusega 2-3 cm, läbimõõduga 6-7 cm. Enamus lohkudest aga madalad, sügavusega 1 cm ümber.

Asukoha kirjeldus

Lohukivi asub Rapla maakonnas Kohila vallas Lohu külas Muruoja talu elamust 10 m lõunasuunas õuel sirelipõõsa juures lillepeenras. Kivi paikneb Tallinn-Rapla-Türi maanteest ligikaudu 40 m idasuunas. Kõnealune lohukivi ei asu oma algses asukohas, vaid on sinna toodud Jaanilinna lähedalt põllult, kus olevat kündmisel nähtavale tulnud.
Muruoja talust loodes kõnealusest lohukivist u 50 m põhja-loode suunas asub teine lohukivi (reg nr 11994).

Ajalugu

Dateeritud I aastatuhat eKr - I aastatuhat pKr.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäevasem termin: lohukivi) on kivi, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Lohkude põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Ümmarguste lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Meie lähinaabruses (Skandinaavias) hakati lohke kaljudesse tegema juba neoliitikumis, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on lohukive leitud Põhja-Eestist, vähem Saaremaalt ning vaid üksikuid Lõuna-Eestist. Lohukivide tegemise aja määramine on problemaatiline – lohk ise ei ole dateeritav ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega. Siiski on lohukive peetud Eestis pronksiaegseks kultuurinähtuseks (1800-500 a. eKr), kuna neid on leitud peamiselt samadelt aladelt kui pronksiaegsete inimeste matmispaiku – kivikirstkalmeid. Teiste muinasaegsete mälestiseliikidega sellist sidet pole võimalik leida. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, kuna kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades (vt Lang. V. 2007. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu. Lk 67-69).