Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikoht Hiiemägi
Mälestise registri number 12091
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik
Arvel 06.01.1998
Registreeritud 06.01.1998
X-koordinaat 530338.94
Y-koordinaat 6527577.50
Mälestise vana number 74-k
Ava kaardil
Mälestise tähis. Foto: Pikne Kama, 31.05.2023.
Mälestise tähis. Foto: Pikne Kama, 31.05.2023. Vaade Hiiemäele lõunast, lagedalt niidetult alalt. Foto: Pikne Kama, 29.07.2020 Vaade Hiiemäe metsas. Foto: Pikne Kama, 29.07.2020 Hiiemägi. Foto Meinhard Uustalu, 1970.-1980. aastatest. Mõisamaa Hiiemägi (Rahvusarhiiv, EAA.5238.1.624.6). Foto: Uno Hermann, 06.1974. Meinhard Uustalu poolt koostatud hiiemäe kirjeldus (1970-1980. aastad). M. Uustalu oli kolhoosi raadiotehnik. Meinhard Uustalu poolt koostatud hiiemäe kirjeldus (1970-1980. aastad). M. Uustalu oli kolhoosi raadiotehnik. M. Uustalu hiieala skeem koos kividega Eesti Looduses.
Galerii(8)

Määrused ja käskkirjad(2)

"Kultuurimälestiseks tunnistamine" kultuuriministri 01.09.1997 määrus nr. 59, (RTL 1997, 169-171, 954) Kuupäev: 01.09.1997
Kultuurimälestiste nimetuste muutmine ja mälestise liigi lisamine, kultuuriministri 21.02.2022 käskkiri nr 36 (RT III, 23.02.2022, 3) Kuupäev: 21.02.2022

Paikvaatlused(5)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 31.05.23

Menetleja: Looduslike pühapaikade nõunik, Pikne Kama

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Kirjeldused(3)

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 25.04.2011.

Meedia


Meinhard Uustalu artikkel "Mõisamaa hiiemägi" Eesti Looduses 1975 nr 7: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:340668/298039/page/40

Sisestatud: 17.05.2018.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 19.03.2015.