Mälestise tunnus

Muinasaegsele kindlustusele iseloomulike kaitserajatiste jäänused ja teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht, maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Linnus kujutab endast tasasel maal asuvat ovaalset ala mille pikitelg kulgeb ida-lääne suunas pikkusega ca 70 meetrit ja laiusega kuni 50 m, Ümber ala on kividest ja mullast vall kõrgusega poolest meetrist meetrini.Valli laius on erinev 7 m kuni 9 meetrini. Üle linnuse lõuna osa kulgeb vana tee, sealt on vall lõhutud. Lõunapoolsel küljel kasvab suuri kuuski, vall on võsastunud ja juurde on veetud kive. Linnuse vanus on dateeritud 1aastatuhande II poolest kuni II aastatuhande algusesse.
Passi lk 4 skeemil III on asukoht märgitud ekslikult tegelikust vahetult lõuna pool. A. Kraut 15.11.2009.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Raikküla vallas Lipa külas Kalmu, Ranga ja Jürka kinnistul.
Passi lk 4 skeemil III on asukoht märgitud ekslikult, tegelik asukoht vahetult põhja pool. A.Kraut 15.11.2009.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise läbimõõt ida-lääne suunas on 100 m ning põhja-lõuna suunas u 65 m. Linnuse keskpunkt on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Meedia

http://et.wikipedia.org/wiki/Lipa_linnus

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.