Mälestise tunnus

Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Kirjeldus

Kultusekivi ei asu oma algses asukohas. Kultusekivi on toomisel praegusesse asukohta jäänud serviti, algne põhi on edelapool (kivi põhi asetseb praegu vertikaalselt). Algne pealispind on kirdes, see on olnud üsna lame. Kivi mõõdud NWW-SOO suunas 1,4 m, SSW-NNO suunas 1,1 m. Praegune kivi kõrgus edela küljelt 1,3 m, kirdest 1,2 m. Kivi algsel lamedal pealispinnal on üks lohk, mille läbimõõt on 6,5 cm ning sügavus 1,2-1,3 cm.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Rapla maakonnas, Rapla vallas Koigi külas Otsa katastriüksusel. Lohukivile lähimad hooned (Otsa talu hooned) paiknevad kivist 500 m lõuna pool. Kivi paikneb külateest u 50 m ida suunas metsas. Kivi asukohas on varasemal olnud Väljapere talu (talu ase on veel lagendiku näol ja varemena tajutav).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 3).

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.