Mälestise tunnus

Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Kirjeldus

See on suur raudkivi, mis kaetud tumeda samblaga. Kivi kõrgus 0,7 m (NW-ots) kuni 1,3 m (SO-ots). Kivi läbimõõt on kagu-loode suunas 2,55 m ja kirde-edela suunas 2,7 m.Kivi lõuna- ja kaguosa on poolkaarjas kõrgem hari, millel kuus kunstlikku lohku. Üks lohk paikneb kivil meetri võrra madalamal kivi kallakjal loodepoolsel laeosal. Kivi pind alaneb üsna järsult loode poole, kus kivi serv on poole madalam kui hari. Kivi küljed on vertikaalsed või üsna järsud nagu kaguots. Lisaks on kivi kallakjal lael ka mõned küsitavad lohud. Kivil on 7 kunstlikku lohku (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kultusekivi jääb Laimjala mõisasüdamest piki teed ligikaudu 250 m lääne suunas, viimase vasakpoolse talundi tagant ligikaudu 200 m piki põlluteed kagu suunas. Kivi asub põlluteest umbes 80 m ida pool kõrgemal seljandikul.

Ajalugu

Kasutatud kultusekivina I aastatuhandel eKr või meie aja arvamise alguses. Kivi on avastatud ja arvele võetud arheoloog V. Lõugase poolt 1977. a suvel. Mälestisele on koostanud passi 1978. a juulis arheoloog V. Lõugas.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.