Mälestise tunnus

Matmispaigale iseloomulikud kalmerajatised, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Tegemist on kalmistuga, mida rahvasuus kutsutakse nimega „Salu ränk“ ja „Salu nõmm“. See asub territooriumil, mis on 100 m lai ja 400 m pikk ala. Maapind on tihedalt kiviraunadega kaetud. Kiviraunade ehk kivikuhjatiste läbimõõt on ca 5-7 m, kõrgus kuni 0,5 m. Raunades olevad kivid on umbes 15-20 cm läbimõõduga, osalt suuremad raudkivid, harvemini paekivid.
Ca 80-90 % üle kontrollitud kiviraunadest oli nende keskkohast (harvemini muust kohast) kive välja võetud.

Ajalugu

1924. a väljaantud raamatus „Saaremaa ja Muhu muinasjäänused“, lk 42 on ära toodud, et „1895. a olla „Saluränka“ kalmetest potitükke ja ehteasju leit, samuti „Saluränkast“ idapool olevailt põldudelt odasid, sõjakirveid jm, mis kõik kadund“.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.