Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Linnuse maalinn"
Mälestise registri number 12504
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 07.01.1998
Registreeritud 07.01.1998
X-koordinaat 451931.36
Y-koordinaat 6493925.22
Mälestise vana number 700
Ava kaardil

Paikvaatlused(9)

Seisund: halb

Paikvaatluse kuupäev: 21.09.22

Menetleja: Saaremaa nõunik, Liis Koppel

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 17.05.2011.

Kirjeldus


Linnuse maalinn on olnud peaaegu ümmargune, põhja-lõuna sihis 110 m ja ida-lääne sihis 100 m läbimõõduga. Maalinn on ehitatud nähtavasti tasase maa peale, sest sisemus pole peaaegu sugugi kõrgem kui ümberkaudne põld. Vallid on moodustatud kruusast, mille hulgas on õige suuri raudkive. Kuid neid kive pole korrapäraselt müüriks laotud, vaid on täitsa ilma mingisuguse korralduseta ühes mullaga valliks ehitatud. Läänepoolses servas on kaevu ase.

Maalinna vall on Väikese Väina tammi ehitamisel 1894. ja 1895. aastal suuremalt osalt ära lõhutud. Algupärast kõrgust pole nähtavasti enam kusagil olemas. Küsimusse võiks vahest tulla loodepoolne nurk, mille rahvas ütleb veel algupärases kõrguses olevat, kuid seegi on nähtavasti madalamaks varisenud. Ta on ümberkaudsest põllupinnast 7,8 m kõrgem. Mujal on vallist ainult 5-6m kõrgusel mullahunnikud säilinud. Põhjapoolses otsas on olnud värav. Maalinna läbimõõt valli harjast harjani on ida-lääne suunas 75 m ja põhja-lõuna suunas 80 m. Algupärast külgede kallet pole praegu enam võimalik määrata.

Väikese Väina tammi ehituseks maalinnast materjali võttes leiti kahest kohast suuremad peitleiud, milles hulk hõbeasju ja -rahasid. Rahad, mis vallist leiti, olid ajast 1165-1223 pKr. Holzmayer on arvanud Linnuse maalinna Läti Henriku "castrum Mone" olevat, mille sakslased vallutasid 1227. a. eestlatelt. See arvamine peaks olema kindel. Rahad, mis säält leitud, tõendavad seda omalt poolt veelgi, näidates, et mainitud aarded peitis rahvas vallidesse nähtavasti sakslaste kallaletungimisel 1227. a. Relvad, mis maalinnast leitud, on saadud siit-sealt - mujalt kui peitleiud. Rahva arvates olevat suur hulk Linnnuse varandusi varjul suures Muhu soos. Leiud säilivad Kuressaares (Saaremaa Muuseumis) ja Riias Toommuuseumis.

[Saaremaa ja Muhu muinasjäänused; TÜ Arheoloogiakabineti toimetised, Tartu 1924, lk 136]

Sisestatud: 08.03.2010.

Ajalugu


Muhu maalinna täpsem püstitamise aeg pole teada, kuid mõningate leidude põhjal võis see toimuda 11. sajandil, seega viikingiaja lõpus. Kuna umbakudu 10. sajandi lõpus jäeti Pöide maalinn maha ning kuna Muhu linnus rajati Pöide ja Muhu piirkondi arvestades kesksesse kohta Väikese väina äärde, võib oletada, et just sel ajal toimus kahe piirkonna ühinemine ja kokkuliitmine. (Saaremaa 2. Ajalugu. Majandus. Kultuur, 2007, lk 57).

Sisestatud: 22.03.2010.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 26.03.2015.