Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Kivikalme on ümmarguse põhiplaaniga. Kalme läbimõõt on 12-13 m, kõrgus 0,5 m. 1980. aastate keskel tehtud proovišurf kalme keskel näitas, et kalme muld on üsna tume, osutades põletusmatusele. Kivid olid väiksemad, nurgelised paekivid. Esines ka kuni 30 cm läbimõõduga raud. Ja paekive. Kõik kivid olid tihedasti laotud. Proovišurf võeti 20-25 cm sügavusele (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kivikalme asub endise jaotuse järgi Muhu kihelkonnas. Kivikalme asub puude ja võsaga kaetud kõrgemal seljakul Raegmale viiva metsatee ääres. Kivikalmest põhja ja kirde poole jääb arheoloogiamälestis kalmistu reg nr 12520, kagu poole jääb arheoloogiamälestis ohvrikivi reg nr 12532 ja lõuna poole jäävad arheoloogiamälestised kivikalmed reg nr 12521-12529 ning muistsed põllud reg nr 12531.

Ajalugu

Kivikalme kuulub tõenäoliselt I aastatuhande lõppu eKr ja on kivikirstkalme. Kivikalme on registreeritud arheoloog V. Lõugase poolt 1984. a. Kivikalmest põhja pool on näha piklike lohke, mis võivad olla maa-alausete kalmete kaevamisest tekkinud nõod. Koht on ammu tuntud kui maa-alune matusepaik. 1895. a kirjutab Ants Laikmaa, et ta on kohaliku rahva jutu põhjal seda kaevanud ja leidnud kaks luustikku, neist ühel kaasas rootsi raha 17. sajandist (J. Jungi käsikirjad Ajaloo Instituudis ja Saaremaa ja Muhu muinsasjäänused, Tartu 1924, lk 139). Maa-aluste matuste hulgas olla teiste teadete kohaselt ka põletusmatuseid (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.