Mälestise tunnus

Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Linnus on väike, ovaalse põhiplaaniga, ümbritsetud kontsentriliselt kahe valliga, ulatus loode-kagu suunas 55 m, kirde-edela suunas 45 m, kogupindala 1800-2000 ruutmeetrit. Sisemise valliga ümbritsetud ala mõõdud on vastavalt 15 m ja 11 m, pindalaga 130-140 ruutmeetrit. Välisvalliga piiratud ala hõlmab koos selle sisse jääva sisevalliga ligikaudu 1500 ruutmeetrit. Väline vall, mille kõrgus ei ületa 1 m, koosneb esmajaolt lahtistest raudkividest. Viimase alla on katkendlikult jälgitav kamardunud alus, mis näib olevat rajatud varem kui pealmistest raudkividest osa. Kaks eriaegset osa – alumine enamikus paekividest koosnev kamardunud osa ja selle harja ning välisnõlva kattev, ilmselt pealeveetud, raudkividest lasund – on eritatavad ka sisemises vallis. Sisevallis on edelaküljel üks väravakäik, välisvallis on väravakäike kaks – lääne-loode- ja kaguküljel. 1976. a arheoloogide T. Tamla ja E. Tõnissoni poolt tehtud väikesest prooviaukudest selgus, et linnuse siseõues on kuni 0,4 m paksune käsitsi tehtud keraamikat sisaldav kruusakast lähtematerjalist tume kultuurkiht. Väheintensiivne kultuurkiht on jälgitav ka kahe valli vahelisel alal. Proovikaevamise toimusid arheoloog V. Lõugas juhendamisel ka 1986. a. Võhma linnus on mõneti mõistatuslik, eriti arvestades tema siseõue väiksust ja kaht kontsentriliselt asetsevat valli, milles on eritatavad ehitusjärgud. Mõned uurijad on linnust pidanud kultusekohaks (J. Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Tartu-Tallinn 2008, lk 239).

Asukoha kirjeldus

Linnus asub endise jaotuse järgi Mustjala kihelkonnas. Linnus paikneb Võhma küla idapoolses otsas, Kihelkonna metskonna maatükil nr 361, kus kivirohkuse tõttu esineb maapinnal hulgaliselt kiviraunu.

Ajalugu

Linnuse võib dateerida II aastatuhande algusesse. Kohta on kirjeldanud T. Vaas Mustjala kihelkonna Muinasjäänustes 1922. a, lk 26; E. Laid, Eesti muinaslinnad. Tartu 1922, lk 12 ja 86; Saaremaa ja Muhu linnused. ENSV TA Toimetised, VIII k, Ühiskonnateaduste seeria 1959, nr 1, lk 69. 1972. a juulis inspekteeris Võhma kiviringe J. Selirand; J. Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Tartu-Tallinn 2008, lk 239-240. (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).
Saaremaa ja Muhu muinasjäänused“, TÜ arheol. kabinet 1924
/.../ Maalinn on väike ovaalikujuline kahest ringvallist koosnev linnus. Ovaali suurem läbimõõt on 55 m, väiksem 45 m. Maalinn koosneb kahest ca 2 m kõrgusest raudkividest kuhjatud vallist. Kahte kohta, kus kiviring katkeb, võiks pidada väravaiks. Vallile on põhjaküljes kuhjatud hiljem põllult korjatud paekive. /.../

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Aruanded

Vello Lõugase isikuarhiiv. TLÜ Ajaloo Insituut, Arheoloogia arhiiv:
Võhma küla kinnismuistised registreeriti esmakordselt 1922. a üliõpilase Theodor Vaasi poolt (vt Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, Tartu 1924, lk 95-96 ja 98). Tollal võeti siin arvele linnusease ("maalinn") külamaade kaguserval ja kaks arvatavat ajaloolise aja matusepaika, üks Järise tee ääres, teine küla lõunapoolsetel karjamaadel maanteest paarsada m põhja pool.
Uuesti sai Võhma ümbruse arhailisele maastikule tähelepanu pööratud seoses Saaremaa varase ja vanema rauaaja muististe põhjalikuma väljaselgitamisega 1970. aastail.Esimene inspektsioon Võhmasse sai korraldatud Kaali kaevamiste ajal 1977. a. Sel korral sai kaitse alla võetud ümmargune kivikalme külamaade kirdeosas ja samas läheduses paiknev rauaaja asulakoht. Küla edelaserval avastasime tarandkalme, mis paiknes endistel külapõldudel, nüüd juba karjamaal ja 2 kivikalmet.
Võhma arheoloogilist uurimist alustati 1986. a, kui sai sooritatud väiksemaulatuslikud arheoloogilised kaevamised Võhma maalinnal ja sooritatud maastiku põhjalikumat inspektsiooni. Selle töö esialged tulemused on publitseeritud ENSV TA Ühiskonnateaduste Toimetistes. Samal aastal avastasime siin ka Saaremaa vanima muinasasula, mis paikneb külamaade lõunapoolses osas vanal rannavallil, koolimajast mõnisada meetrit lõuna-edela suunas.
1987. a alustasime külamaade edelaosas paikneva tarandkalme kaevamist sihiga leida siit mitmetarandiline kivikalme, mis kujutaks end Liiva Putla tüüpi mitmetarandilist kivikalmet ilma kivikirstkalmest "ripatsita". Töid finantseeris ENSV Ajaloo Instituut. Esimese aasta töötulemused on publitseeritud ENSV TA Toimetistes, Ühikonnateaduste seerias 1988:4 (V. Lõugas, Kivikalme Võhmas (Saaremaa)), kus on antud skeem muistise asukohaga. Esimesel aastal selgus, et tegemist on siiski liitunud kalmega, mille vanemaks osaks on traditsiooniliselt kivikirstkalme ja hilisemaks osaks tarandkalme. Üllatas seevastu väga varaste põletusmatuste leidmine kalmes.
1988. a kalme kaevamist jätkati. Suurem osa ajast pühendati kalme "äärevarade" uurimiseks. See valmistas üllatuse, sest selgus, et kalme juurde on veetud omal ajal hulgaliselt asulakohalt põlenud kivide prügi, mis on loobitud kalme kõrvale ida ja lõunaküljel. Sellest kiviprügilast leidsime arvukalt asulaleide - keraamikat ja kiviesemeid jm. Kaevamised jäid sel aastal pooleli. Läbi kaevamata kivikirstkalme põhi, osaliselt teine tarand ja lõunapoolne äärevare kaugem serv, mille kohta sai arvatud, et see võiks jääda isegi näidiseks tulevastele põlvedele, kes võiksid selle põhjal kontrollida meie järeldusi. 1988. a tööde kokkuvõte ilmub TA Toimetistes, Ühiskonnateaduste sarjas 1989:4. (allikas: V. Lõugas, Võhma muististe uurimislugu. Vello Lõugase isikuarhiiv (TLÜ AI Arheoloogia arhiiv)).

Meedia

http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%B5hma_maalinn

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.