12593 Kultuse- ja ohvrikivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultuse- ja ohvrikivi |
---|---|
Mälestise registri number | 12593 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik |
Arvel | 07.01.1998 |
Registreeritud | 07.01.1998 |
X-koordinaat | 444041.07 |
Y-koordinaat | 6488665.36 |
Mälestise vana number | 241-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(2)
Paikvaatlused(3)
Paikvaatluse kuupäev: 04.05.21
Menetleja: Looduslike pühapaikade nõunik, Pikne Kama
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses. |
Kirjeldus Kultusekivi on ligikaudu 1 m läbimõõduga piklik pealt tasane raudkivi, mis kaetud väikeste 5-6 cm läbimõõduga lohkudega. |
Asukoha kirjeldus Kultusekivi paikneb Saikla-Orissaare vana teetammi sees Saikla poolt lähenedes selle paremas seravas, olles pealispinnaga teetammi kruusakattega samas tasapinnas. |
Ajalugu Kultusekivi pärineb I aastatuhandest eKr. |
Kaitsevööndi ulatus Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates. |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäevasem termin: lohukivi) on kivi, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Lohkude põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Ümmarguste lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Meie lähinaabruses (Skandinaavias) hakati lohke kaljudesse tegema juba neoliitikumis, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on lohukive leitud Põhja-Eestist, vähem Saaremaalt ning vaid üksikuid Lõuna-Eestist. Lohukivide tegemise aja määramine on problemaatiline – lohk ise ei ole dateeritav ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega. Siiski on lohukive peetud Eestis pronksiaegseks kultuurinähtuseks (1800-500 a. eKr), kuna neid on leitud peamiselt samadelt aladelt kui pronksiaegsete inimeste matmispaiku – kivikirstkalmeid. Teiste muinasaegsete mälestiseliikidega sellist sidet pole võimalik leida. Lohku peetakse naise (või naisjumaluse) tunnuseks (sootunnuseks). Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, kuna kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades (vt Lang. V. 2007. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu. Lk 67-69). |