Mälestise tunnus

Rauatöötlusega seotud ehitiste ja rajatiste jäänused. Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Rauasulatuskoha laius on maksimaalselt 10 m ja pikkus ligikaudu 25 meetrit. Edela poolt markeerib seda ala selge loode-kagu -suunaline järsk 0,5-0,7 m kõrgune astang, mille sees on tunda mingi hoone varisenud sein. Kirde suunas maapind kerkib ja seal sulab hoone maasse, mis ulatub kiviaia ülemise servani.

Asukoha kirjeldus

Rauasulatuskoht asub endise jaotuse järgi Püha kihelkonnas. Rauasulatuskoht paikneb Kaali kraatrit ümbritseva ringvalli põhjapoolse lõigu välisnõlval.

Ajalugu

Rauasulatuskohale juhatas esimesena tähelepanu TA Geoloogia Instituudi töötaja Ü.Kestlane (1976. a mais). Sama aasta suvel tehti koha peal elektromagnetilised mõõtmised. 1977. a suvel sai rauasulatuskoht puhastatud võsast ja avatud esimene kaevand, milles paljandus hoonealune, kusjuures eriti selgesti on nähtav loode- ja kagusein koos mõlema nurgaga. Kui eemaldati kamar ja 0,5 m paksuselt kultuurkihti, selgus, et tegemist on peakivihoonega, mille mõõdud olid 6,1 x 7,45 m ja mille seinad olid üle 0,5 m paksud. Hoone varemete vahelt leiti punaste katusekivide tükke ja eriti rohkesti rauašlakki, sealhulgas ka sulatusšlakki. Olemasolev leiumaterjal rauasulatuskohalt näib pärinevat 17-18. sajandist. Seega on Kaali rauasulatuskoht Eesti seni teadaolevatest rauasulatuskohtadest kõige hilisem (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Üldinfo

Varaseimad metallitööle viitavad paigad Eestis on pronksiaegsed kindlustatud asulad, kus tegeldi pronksivaluga. Esimesed rauast esemed Eesti territooriumilt pärinevad ajast 500–50 eKr, vanimad rauasulatuskohad on dateeritud 1. sajandist pKr. Ida- ja Kirde-Eestis ning Põhja-Saaremaal on teada mitmed rauatootmispaigad, kus soo- või järvemaagist sulatatud metalli kogus ulatub tonnidesse. Uuringute käigus on leitud maapealseid või mõnevõrra maasse süvendatud savist rajatisi, aga ka maasse süvendatud kividest laotud umbsete ahjude jäänuseid. Rauasulatuskohtadest leitakse šlakki, toorraua tükke, rauaräbu, õhutusdüüside katkeid jne.
Rauasulatusahje on leitud muistsete asulate äärealadelt ja kalmistute juurest. 12.–14. sajandi rauasulatuskohad on suurte soomassiivide vahel kõrgematel liivastel seljandikel ja/või paeklindi serval.