Mälestise tunnus

Matmispaigale iseloomulik kalmerajatis, inimluud ning teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Ainult külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis sageli kuni 18. sajandini, paiknevad ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).