Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Kalme on põhiplaanilt ümmargune, läbimõõt põhja-lõuna suunas on 11,5 m ja ida-lääne suunas 12,6 m, kalme kõrgus on 46-56 cm. Kalme tsentrumisse on asetatud piirikivi, millesse on raiutud 19+35, st Kalli maade kruntiajamise aasta. Kalme on kõrgem põhja- ja lääneküljelt, madalam lõunaküljelt. Tihedalt kamardunud, servades näha suuremate (läbimõõt ca 50 cm) raudkivide külgi välja paistmas. Kalme kaguserva on nähtavasti veidi lõhutud, sest siin puudub selge kaarjas serv. Kalme on pealt võrdlemisi tasane. Kalme laele on paekividest laotud neljakandiline kast, mille läbimõõt põhja-lõuna-suunas on 3,35 m ja ida-lääne suunas 4,3 m. Kasti seinte kõrgus on 0,6-0,75 m. Sellest kastist lääne pool on kalme lagi veidi nõgus. Kalmes on üsna tume muld (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Ajalugu

Kivikalme pärineb I aastatuhande lõpust eKr või meie ajaarvamise algusest. Kalme on avastatud V. Lõugase poolt 1978. aasta sügisel. Leide ja luid kalmest ei teata. Tegemist on arvatavasti kivikirstkalmega. Mälestisele on koostanud passi 1979. a juulis arheoloog V. Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.