Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Kalme servad on lauged ja kalme kontuuri eraldamine ei ole väga lihtne. Kalme on veidi ovaaljas. Kalme läbimõõt loode-kagu suunas on 9,5 m, ristipidi 6,5 m. Kõrgus on 0,6 m. Kalme koosneb kividest, millede vahe on tihedasti mulda täis. Kalme suund ühtib vana põllupeenra suunaga, mis on enam-vähem ida-lääne-suunaline. Kalme on pealt kumer. Kalme kamardunud pinnast ulatub välja paenukke (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Ajalugu

Kivikalme pärineb I aastatuhande lõpust eKr või meie ajaarvamise algusest. Kalme on avastatud V. Lõugase poolt 1978. a sügisel. Mälestisele on koostanud passi 1979. a juulis arheoloog V. Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.