Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Kivikalme on ovaalse kujuga, mõõtmetega 7,5 x 5,2 m, kõrgus ümbritsevast maapinnast 0,6 m. Kogu kalme peale, eriti aga põhja ossa on hiljem toodud kive, millest osa on veel kamardumata. Ka kalme keskosa pole seoses hiljem pealeveetud kividega kuigi tugevasti kamardunud. Paremini on säilinud kalme lõunakülg, mille peale on kive toodud vähem. Kividest lage ala on seal tugevamini kamardunud, samuti paistavad lõunaservas kamara alt ridamisi suuremad raudkivid, mis moodustavad kaare, võimalik, et markeerides kiviringi. Lage on üksnes kalme lagi ja lääneosa, mujalt katab seda kadakavõsa. Kalme on suuremas osas kaetud pealeveetud kivide ning kadakavõsaga, kuid muidu rikkumata (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kivikalme reg nr 12739 asub Tõnija külas, Tõnija-Rõõsa test lõuna pool kadakasel karjamaal, kus asub teisigi kivikalmeid (mälestised reg nr 12736, 12740, 12741, 12742) ning muinaspõldude jäänuseid (mälestis reg nr 12757). Ala kannab ajaloolist nimetust Hiiepõllud. Kalme jääb selle ala loodepoolsesse ossa. Kalmet ümbritsevad igast küljest mõnekümne meetri kaugusele jäävad kivikirstkalmed ning põllukivihunnikud. Kalme asub ümbruskonnas suhteliselt kõrgel alal.

Ajalugu

Kivikalme pärineb I aastatuhandest eKr või meie ajaarvamise algusest. Kivikalmet ei ole maininud A. Karu oma 1922. aastal koostatud Valjala kihelkonna kirjelduses ning seda ei ole kantud ka sealsele plaanile (lk 41). Kalmet ei ole šurfitud. Väliskuju ja asukoha (teiste kivikirstkalmete lähedus) põhjal otsustades on tegemist ilmselt kivikirstkalmega. Mälestisele on koostanud passi 1996. aasta mais arheoloog Marika Mägi-Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.