Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kivikalme (reg nr 12781) ümber asuv maahaudadega kalmistu sisaldab eriaegseid matuseid. Visuaalselt eristatavad tunnused puuduvad.

Asukoha kirjeldus

Asulakoht asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Kodavere kihelkonnas. Kivikalme paikneb Alatskivi- Varnja maanteest vahetult põhjapool.

Ajalugu

Lahepera kalmistult saadi esimesed leiud 1870. aasta paiku. 1890ndate alguses leiti sealt mitu panustega luustikku. 1895. a uurisid kalmistut M. Boehm ja L. Goerze, kes avastasid kalmest kirde ja ida pool mitmeid matuseid. 1879. a leidis K. Pärn veel luustikke ja juures hulganisti muinasleide. 1960ndate alul satuti laiendatava Varnja tee põhjaküljele kraavi kaevamisel matusele. Luustik olevat olnud peaga põhja poole, rinnal oli pronksist hoburaudsõlg ja puusal nuga. Buldooseriga põhja poolt teetäiteks pinnast lükates olevat tulnud välja samuti hulgaliselt luid ja ka mingeid esemeid. 1977. aastal toimus A. Lavi juhatusel arheoloogiline ekspeditsioon. Kivikalmest 4-14 m ida poolt leiti kaks peaga lääne poole orienteeritud halvasti säilinud panusteta lapseluustikku. Kivikalme kagunukist paarkümmend meetrit lõuna pool satuti ida-lääne suunas tihedalt ridastikku paiknevatele luustikele, mis olid orienteeritud peaga põhja poole, käed risti rinnal või vaagna piirkonnas. Panustena leiti hiline hoburaud- ja rõngassõlg, mõned noad ja pitsatsõrmus, mis näitavad, et tegemist on keskaegsete matustega.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).