12788 Linnus "Peedu Kerikmägi"
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Linnus "Peedu Kerikmägi" |
---|---|
Mälestise registri number | 12788 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 08.01.1998 |
Registreeritud | 08.01.1998 |
X-koordinaat | 643944.84 |
Y-koordinaat | 6458330.59 |
Mälestise vana number | 1628 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(6)
Paikvaatluse kuupäev: 16.04.21
Menetleja: Tartumaa nõunik, Inga Raudvassar
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus 1. Arheoloogiline kultuurkiht. |
Kirjeldus Linnamäeks oleva oos koosneb liivast ja kruusast, mäe nõlvadel kasvavad kuused ja männid. |
Asukoha kirjeldus Peedu linnamägi asub Elva jõe ürgorus kirdest edelasse kulgeva vallseljaku kõrgemas edelaosas, Elva jõest ligi 50 m loodes. |
Ajalugu Peedu Kerikmäe kohta on avaldatud arvukalt pikemaid ja lühemaid kirjutisi. Linnust on kirjeldatud Nõo kihelkonna muististe kirjelduses 1921. aastal. Põhjalikuma käsitluse on 1939. aastal avaldanud Harri Moora. |
Kaitsevööndi ulatus 50 m mälestise piirist. |
Üldinfo Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid. |