Mälestise tunnus

Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Külakalme puhul on tegemist maa-aluste laibamatustega. Maapealseid tähiseid haudade paiknemisest säilinud ei ole, seega saab kalmistu ulatust maastikul määrata vaid väljaküntud luude esinemise põhjal. Muistise pealmised horisondid on künniga läbi segatud ning uute kündmistega tuleb pidevalt välja uusi inimluude fragmente.

Asukoha kirjeldus

Kõivu küla, Redeli talust 400 m lõunakagus, Ansi talust 450 m lõuna pool, põllu sees olev ligi 100 m pikkune NNO-SSW suunaline kõrgem koht, millel kasvab vana kask.

Ajalugu

Tegemist on Lõuna-Eestile iseloomulikku 13.-18. sajandi külakalmistuga. Muistist arheoloogiliselt kaevatud ei ole.

Kaitsevööndi ulatus

50 m mälestise piirist.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).