Mälestise tunnus

Inimtekkelised lohud kivi pinnal. Kirjalikult fikseeritud rahavapärimus.

Kirjeldus

Tegemist on väikeselohulise kultusekivi ehk lohukiviga. Kivil on kokku 6 väikest lohku, läbimõõduga u 3-5 cm, sügavus u 1-3 cm, lohupõhjad on kausikujuliselt kumerad. Kivi kõrgus maapinnast on u 0,5-0,8 m, läbimõõt u 1,3 m, kivi pind on lame, kuid kergelt kaldu. Kivi on pealt sammaldunud.

Asukoha kirjeldus

Araka talu varemetest ligi 100 m kagus, Joova talust (suvila) 250 m kagus, Lutike-Kammeri teest 80 m põhja pool, vundamendivarega künkal.

Ajalugu

Kivi ümbrust arheoloogiliselt uuritud ei ole, kuid üldjuhul dateeritakse sedatüüpi lohukivid Eestis pronksiaja lõppu / rauaaja algusesse (umbkaudu 1500 eKr - ajaarvamise algus).

Kaitsevööndi ulatus

50 m mälestise piirist.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.